— 342 —
Wäljaotsa Jaani prozessi- ja priikssaamise-lugu sai ligemal ja kaugemal warsti tuttawaks. Arusaadawat tähelepanemist äratas, et wallawanema ja suure palwemehe tütar kohtu ees käinud tunnistamas, kuda ta külapoissi öösiti akna kaudu oma juures magamas lasknud käia, ehk küll isa igas palwetunnis ööhulkumise wastu kärkis ning noori inimesi nende patuelu ja lihahimude pärast kurjasti noomis.
Warsti teati ka Wirgu Anni kohtukäigu ja tunnistuse koduse tagajärje üle jutustada.
Wirgul olnud kohutaw kokkupõrkamine isa ja tütre wahel. Andres olewat sest saadik, kui ta lugu kuulda saanud, nagu meelest ära. Ta katkunud oma juukseid nagu wana-aegne prohwet ja neednud tütre maailma päält ära. Ta jooksnud esimeses wihaleegis rusikatega lapse kallale, ja wiimane saanud ennast ainult põgenemise läbi päästa.
„Kao mu silmast“, hüüdnud isa temale järele, „ja ära enam oma nägu minu majas näita. Ma kaotan en-
