— 341 —
Aegsasti lahkusiwad nad teineteisest, et neid just mitte koos ei nähtaks.
„Jumal on aidanud ja aitab weel,“ ütles Anni, kui Jaan ta kätt hoidis; ta wahtis nii sügawasti, nii kõigest omast palawast, ilmsüüta hingest noore mehe otsa, et see silmad segaselt, argselt maha lõi. Siis pööras üks ühte, teine teise harusse…
Kui Jaan üksina oli — ta seisis tiheda, waikse kuusiku wahel —, astus ta teelt kõrwale metsa sisse. Tõmmu-rohelised warjud piirasiwad teda siin, ta jalg wajus kuulmatalt pehme sambla sisse, ta nägu õhetas looja minewa päikese purpuri-läikusest, mis õhtupoolsel taewa-wõlwil loitis.
Jaan langes ühe jämeda puu alla põlwili, tõstis kolm sõrme kumendawa taewa poole ja wandus, nagu ta oma päästjat kohtu-peegli ees näinud wanduma, — wandus wande, millesse ta oma minewiku, oma tulewiku mahutas, mis teda terwest mahasuruwast hingepiinast ja häbist pidi wabastama…
