— 339 —
Ja kewadine päikene siretas kullaselt nende pääle maha ja õhus heljus lillelõhn ja haljas mets, luhtaw aas kajasiwad linnulaulust. Uus eluwõim, uus wõidujulgus woolas noore mehe soontest läbi; ta rind tõusis ja paisus wabamalt ja ta kurb silm sai elawama läike. Ta tundis Anni kätt oma pihus kuumawat — ta ei kartnud enam midagi, ei elu, ei inimesi, ei oma haawatud, werd tilkuwat põue, mis oma kaebehäält ta rikutud minewiku üle tõstis. See kõik pidi ju nüüd lõppema!…
„Nüüd on ju kõik jälle hää,“ julgustas teda ta seltsiline, nagu mõistaks ta tema mõtteid. „Ära nüüd enam muretse, muudkui ole rõõmus.“
„Ja sina? Mis sinul on oodata?“
Jaan kohkus isegi, et talle see küsimine alles nii hilja meelde tuli.
„Mina?“ kostis tüdruk rahulikult. „Mis mulle siis wõib sündida? Kui isa sauna liig kuumaks kütab, eks ma siis pane jooksu ja lähe teenima. Ma olen ju terwe inimene.“
Ja ta jutustas rõõmsal tujul ära, kuda ta imeliku linnareisi ette wõt-
