— 331 —
tulewat harutamisel olewas asjas ometi mõndagi tähele panna, mis kaebealuse waikimist ta käigu üle kahtlasel öösel täiesti rahuloldawalt seletada. Selleks olla waja neiu koduseid olekuid lähemalt silmitseda, olekuid, mida ju kaebealune wäga hästi tundnud… Kõneleja kirjeldab nüüd elawal sõnal Anna Wadi isa, kes mitte ainult kui walju meelega, äkilise wihaga mees tuttaw ei olewat, waid ka kui agar palwewend, awalik ette-lugeja ja usuliialdaja. Niisuguse mehe püüe olewat muidugi oma kodust elu ja olu kõige eeskujulikumast küljest rahwale silma paista lasta. Kui suur oleks ta wiha tütre wastu olnud, kui ilmsiks oleks saanud, et see, nagu iga rumal külaplika, öösel hulkujaid noori mehi aknast oma magamise-kambrisse sisse laseb? Mis oleks rahwas, seda teada saades, oma missionäri ja ärataja üle öelnud? Mis ei oleks isa oma wihatujus kõik wõinud teha? Kas ta ei oleks tütart oma wagast majast wälja wõinud kihutada, temalt lapseõigused ära wõtta? Sest kes oli see
