— 31 —
kõige tuttawamad — oli Kohi-Kaarel, sest et mees wahel, kui muud ametit ei olnud, mõnel külamehel täku wõi põrsa ära lõikas. Nad oliwad mõlemad Lehtsoo walla wabadikkude pojad. Et neil kohaliku rahwa seas suuremat lugupidamist ei wõinud olla, tuli juba siin kõrtsis terasele tähelpanejale nähtawaks; õiglasemad ja kainemad inimesed hoidsiwad neist kas awaliku põlgtusega, wõi sala kartusega eemale, ning käratsewa tönsnina naljatamised ja torkimised leidsiwad wähe naerjaid ning weel wähem wastajaid: igaüks awaldas püüet, tema ja ta seltsimehega mitte tegemist teha. Kus nad õieti kindlamalt elutsesiwad wõi mis amet neile nii palju sisse tõi, et nad kõrtsides nii tihti ja wahel nii priiskawalt purjutada wõisiwad, seda ei teadnud selgemalt keegi. Aga aimamiseks, et nad muude ametite kõrwal ka „öötööd“ ei põlanud, oli põhjust küllalt: mõlema kuldset wabadust oli seaduse käsi juba korraks kitsendanud. Kui neid siin wõi sääl mõnes ligikonna kõrtsis nähti, siis käisiwad hoolakad
