— 322 —
„Kui wana see sõprus on?“
Tunnistaja kostab iga küsimise pääle selle selguse ja kindlusega, mis näitab, et ta targa, kerge ja elawa arusaamisega on ning täieste mõistab, mis temalt tahetakse teada saada. Seepärast läheb ülekuulamine ruttu ja ladusalt ning kohtuherrade nägudelt kaob tusane korts, mis sinna tawalikkude tunnistajate alaline igaw kogelemine, waakumine ja wassimine wastu tahtmist nähtawale kutsub.
„Meie oleme lapsepõlwest saadik tuttawad,“ wastab tunnistaja wiimase küsimise pääle; „meie kaswasime koos üles.“
„Kas Teie wanematel see sõprus teada oli?“
„Ja.“
„Kuda Teie wanemad selle üle mõtlewad?“
„Mul on ainult isa elus. Ta on kuri mu pääle selle sõpruse pärast.“
„Kas Teie isa teadis wõi aimas, et kaebealune öösel salaja Teie juures käis?“
„Ei. “
