— 310 —
tee olewat pikk. Ei tea, kus pidi popsikoht saada olema… Aga kui Jaan ise ütleb, et ta kodus olnud, siis wõib olla, et ma eksin.“
Anni mõtles järele.
„Olgu, kuda on,“ ütles ta siis, „wargil ta ikka ei käinud. Kui ta mitte kodus ei olnud ja seda kohtuherrale siisgi ütles, siis teadis ta ka, miks ta seda tegi. Ma arwan aga, et sinu waesekese meelest ära on läinud, et ta kodus oli.“
Eit jutustas siis ka Jaani käe haawast ning polizei-ametniku imelikust arwamisest selle kohta. Ja ometi olewat kindel, et Lutsu koer Jaani hammustanud; ta öelnud seda koju jõudes kohe, kui kätt lasknud kinni siduda.
Anni jäi ka selle punkti kohta täiesti rahuliseks ja muretaks. Ta waigistas ja kinnitas waest ema igal wiisil.
„Küll sa näed,“ ütles ta peaaegu rõõmsalt, „ta tuleb linnast warsti tagasi ja naerab nad kõik wälja. Ära kurwasta ega nuta enam! Ma tunnen Jaani, ma tunnen teda läbi ja läbi.“
