— 29 —
ju Uduwere kõrts peatamise-paigaks mitme ümberkaudse walla rahwale, kirikusse minnes ja säält tulles.
Jaani piinas ahne söömise pääle kange jänu; ta kurk oli kuiw kui tael. Õlle ostmiseks puudus tal aga raha ja kaewule minna, kust praegu hobuseid joodeti, keelas teda noormehelik häbi. Küll wõis ta trahteri seest wett juua saada, aga see maksis weel rohkem enesesalgamist, sest sääl oli nägijate-hulk palju suurem. Nad astusiwad kolmekesi kõrtsi sisse sooja. Mihkel ja Madis, kes kui waesuses wanaks saanud mehed enam ei mälestanud, kas häbi kuiw wõi märg, külm wõi kuum on, jõiwad eeskojas ämbrist suure rahuga mõne lonksu wett ning astusiwad siis Jaani järel paksu, wänge tubaka-suitsuga ja wiinaleitsakuga täidetud trahteriruumi.
Suits, aur, hais, kisa ja naer piirasiwad neid silmapilk paksult ja tihedalt. Joojaid oli palju ja nende seas suuri käratsejaid. Iseäranis puutusiwad kaks noort meest silma ja oma kisaga weel walusamini kõrwa.
