— 307 —
was, kui mehed lähenesiwad, — seisis sääl ja ootas. Ta ei kartnud ega häbenenud. Tema selja taga tuupisiwad end poisid ja tüdrukud ammuli suudel wahtides ja sosistades kokku…
Wirgu Andresel wõis hää meel olla, et tütar wangi — seda wangi — nii hästi näha sai, siisgi kortsutas ta, tema lähedale jõudes, kulmu ja ütles tõrelewalt:
„Noh, kas sul siis muud kohta wahtimiseks ei ole kui wärawa-esine! Häbene ka ikka!“
„Ma wõin seista, kus ma tahan,“ kostis wastane laps.
Anni olek awaldas haruldast rahu. Ta nägu oli küll kahwatanud ja ta silmadel iseäraline kuiw läige, aga muul wiisil ei ilmutanud ta mingit sisemist erutust. Ta pilk otsis wangi nägu. Jaan kõndis maha löödud silmadega. Wist ei olnud ta siiamaani tähelegi pannud, et ta Wirgult mööda läks. Nüüd waatas ta korraks üles, silmas talu, silmas Annid wärawas — ta jalg peatas. Nende pilgud puutusiwad korraks
