— 297 —
„Ei waleta, auulik kohus.“
„Sa ei mälesta wahest, — tuleta meelde!“
Kai kinnitas, et Jaan terwe öö kodus olnud, ta mälestada seda selgesti. Ta wärises ise nägu haawaleht, aga ta tõendus sai ikka kindlamaks, ikka wisamaks, nii et ametnik selle küsimuse kõrwale jättis.
Ta astus äkitselt Jaani juurde ja kahmas ta parema käe pihku, mille pöial ja päkk nartsuga kinni oliwad seotud.
„Mis sinu käel wiga on?“
„Koer hammustas.“
„Tee lahti!“
Jaan wõttis käe ümbert sideme ära. Päka küljes tuli pool-ümarik, kaunis lai, aga mitte just sügaw, paranew haaw nähtawale.
„Kuna koer sind hammustas?“
„Üleminewal laupäewal.“
„Missugune koer?“
„Lutsu Jaagu suur koer.“
„Kuda see tuli?“
Jaan seletas, et ta õhtul pimedas tähendatud perest mööda läinud ning kallale tikkuwat tigedat koera, teda
