— 291 —
kuuldes ei tule juhmidel aga meelde wargaid warmalt taga ajama minna, waid nad harutawad enne, lõbusaid hirmu-wärinaid tundes, pikalt ja laialt huwitawat juhtumist. Kananahk ihu pääl, waatlewad ja imestawad nad lahti murtud uksi, tühjendatud ja segi loobitud kaubariiulid poes ning awatud kappi kambris. Nad täidawad maja hirmsa wadiga. Juula nutab ja karjub waljusti ja wehkleb kätega. Mart on uimane ja pool totter. Wist kipitab poistel argpüksus põues, sest üsna tõrkuwalt täidawad nad wiimaks Juula winguwat käsku, hobust ruttu ree ette rakendada, külast abi paluda ja kurjategijaid otsima kihutada. Pererahwale saadetakse lõppeks noorem tüdruk jala järele. Tal on ligi kümme wersta käia, enne kui ta pulmamajasse jõuab.
Wargad on aga kadunud kui tina tuhka. Ainust jälge ei ole neist järele jäänud. Et wäljas marune, wihmakas sula-ilm on, mis maa, iseäranis teed, kiilas-jää kõwa koorega on katnud, siis ei selgu mingist mär-
