— 288 —
Nüüd alles pääsewad koduhoidjate keelepaelad wähe lahti; nad hakkawad appi karjuma ja püüawad, kui mitut wõõrast meest näewad, plagama panna.
Kuid raudsed käed asuwad neist kinni, wajutawad nad põrandale maha, topiwad neile rätid suhu ja seowad nende käed ja jalad nööridega kokku. Küll panewad mõlemad surmahirmul wastu — iseäranis perenaese õde siputab kangesti ja hammustab sidujate kätesse — aga wastased on liig tugewad ja neid on mitu.
Nüüd on kelmidel waba elu poes ja eluruumides. Nad toimetawad ruttu, wagusi ja nii wabalt ja julgelt, nagu oleks neil maja sisemised ruumid kõik täiesti tuttawad. Neid on neli wõi wiis meest. Peenike wahaküünal, mis neile walgust annab, põleb liig tumedalt, kui et kinni seotud majalised nende nägusid wõiks selgemini näha, nägusid, mis päälegi tahmaga näikse kriimuks määritud olewat. Wangide juures seisab üks ja teine kordamisi wahis…
