— 280 —
„Näe õnne — uusi saapaid sul just waja,“ mõtles ta… Ta wahtis neid ja proowis neid käega… „Hääd nahad, puhas töö,“ — otsustas ta, nii palju kui ta pimedas asjast aru sai.
Ta wõttis mütsi pääst ja pühkis higi põskedelt. Ta süda peksis kuuldawalt, ta jalad wärisesiwad… Kui ta wähe hingatanud, hakkas ta uuesti jooksma. Tihti wahtis ta kuulatades tagasi. Ei kõppugi kusgil. Kes teab, kui kaua wanamees ja eit trahteris endid soendawad, kes teab, kuhu harusse siis pöörawad, kes teab, kas saabaste puudumist tähelegi panewad… Jaan sai julgemaks ja hakkas jälle sammu kõndima.
Päris üleannetust pärast, ainult katseks, oli ta teo ära teinud. Kõdi oli ilmwõitmata suur olnud. Ja näe — korda läks! Kui õieti pääle hakatakse, miks ei peaks korda minema! Teine kord ikka nii! Wäle ja ettewaatlik pead olema!…
Kui ta metsast mõne aja pärast lagedale jõudis, nägi ta otsekohe eespool, tee serwal, tuule-weskit pimeduses mustawat. Seda weskit tun-
