— 26 —
ning ta silmad awaldasiwad töntsi, peaaegu totrat meelt. Tema kõrwal lume pääl oli kaunis suur ja nähtawalt mitte just kerge kaelkott, mis ta seljast maha langenud.
Jaan asus oigawa kerjuse kätest kinni ja aitas ta jalule. Kumbgi ei rääkinud temaga, sest — nad tundsiwad teda — ta oli kurt. Sel põhjusel oli wanamees küll ka hobuste jalgugi sattunud ja kutsarilt kuklasse saanud: wiimase hüüdmised oliwad tal kuulmataks jäänud. Seda jutukam oli aga wa’ Karja-Madis ise. Kurtide inimeste kombel rääkis ta wäga waljusti, otse karjudes, ning hoidis kätt kõrwa ääres toruks, ehk ta küll teadis, et see midagi ei aidanud, päälegi praegu, kus tal rätik kõrwade ümber oli mässitud. Oma küsimiste pääle wastas Madis enamasti ise, oskas aga ka, kui tahtis, rääkija huultelt kõik laused osawasti ära lugeda. — Ta oli selle walla waene, kust mõlemad popsid pärit. Suwel tarwitati teda mõnes talus karjaseks.
