— 277 —
res, kui oleks ta joobnud. Pikkamisi hakkas ta hobusest kaugemale pugema, ikka kaugemale, kuni ta jälle kõrtsi ukse pääl seisis…
Rehe-aluselt tulnud mees ei pannud teda aga nähtawalt tähelegi. Ta ei olnud raudja omanik, waid astus teise ree juurde, kus ta midagi toimetas ja siis jälle rehe-aluse kaudu kadus.
Jaani meel oli eksitamise läbi weidi kainemas läinud. Ta hakkas ettewõtte üle uuesti järel mõtlema. Talle tuli üks raskus meelde, mille ta siiamaani tähele panemata unustanud.
Kõrtsi ees on hobuseid pool tosinat. Omanikud näitawad ühe ääre mehed olewat, wähemast on nad üheteisega tuttawad. Kui need mehed kõigi oma hobustega warast taga hakkawad ajama, siis ei päästa teda paljud teeharud, lähedal olew mets ega mingi muu hää asjaseis — nad wõtawad ta kinni… Palaw hirmu-hoog käis Jaani kehast üle selle pääle mõteldes. Ta sai aru, et ta ülikardetawa ettewõtte ees seis-
