— 276 —
Jaan läks uuesti kõrtsi ukse taha, puges ukse kõrwale nurka ja waatles kõrtsilisi. Ei, neist polnud nähtawalt kellegil nõuu praegu wälja astuda. Nad waidlesiwad nokka-pidi koos, hoidsiwad üheteise ümbert kinni — kõik taga otsas, leti ümber.
Jaan astus kiiresti ja kindlal sammul rammusa raudja juurde tagasi. Loomal oli wist janu, sest ta hirnus lähenejale tumedalt wastu. Jaan pistis käe julgesti sõlme külge ja hakkas teda lõdwendama… Ta süda peksis rinnus lõhkemiseni, pähe tungiw weri muutis widewiku ta silmade ees korraga punakaks pimeduseks… Ta wärisewad näpud nabistasiwad kiiresti, umbkaudu; ta tundis, kuda sõlm lõdwenes, kuda ta lagunes, kuda ohjad tolgendama kukkusiwad… Jaan kumardas nende järele, ehmatas aga järsku, nõksatas tagasi ja jäi hobuse warju küüru…
Eksitaja tuli!… Ta tuli aga teisest küljest kui Jaan arwanud. Rehealuse uks käunus ja must inimesekogu astus wälja… Jaan tegi lasila juures tegemist ja waarus seejuu-
