— 273 —
kem nalja kui joomine ise, tegi talle jookide äramaksmine taskus peidetawast suurest summast ja õnn, sellest wiletsast kerjaja-tundmusest waba olla, mis waese popsikese südame igakord mure pärast kipitama paneb, kui ta paari kopikut wälja peab andma. Kui lõbus oli ta meelest, kõrtsmikule wiie- wõi kümne-rublast paberit üle leti hooletult kätte ulatada ja üksikuid rublasid ning pihutäit peenikest raha tagasi wõtta — nagu mees, täis mees kunagi! Ja seejuures taskus weel küllalt — mitukümmend rubla!…
Õhtu eel jõudis Jaan ühe maanteekõrtsi juurde, mis metsa lähedal ja mitme rist-tee kohal seisis. Ta oli juba kaunis rohkesti joonud, ja ta tundis oma liigetes seda jõudu, seda wahwust ja kangust, mis teatawa mõõduni maitstud alkohol inimesele jagab. Jaan tundis enese nagu kohase ja ettewalmistatud olewat midagi korda saata. Ta ei teadnud ainult esiotsa, mida.
Kõrtsi ees, lasila küljes kinni, seisis mitu hobust. Pimedus oli juba
