— 270 —
ees. Muud kui ole mees, Jaan, ja ära aega wiida, ära kohku, ära tõrgu! Julge päralt on maailm. Ära sa mõtlema ega kahtlema löö, ära muu pääle mõtle kui saagi pääle ja kui wäga sul wiimast tarwis on!
Jaan tundis päris narrikat õnne taskus peidetawa suure raha-summa üle. Kui nägijaid ei olnud, tõmbas ta paberi-patsaku wälja, soris teda, waatles iga lehte, luges raha üle, ikka jälle üle. Ta silmad läikisiwad ja näpud wärisesiwad rõõmu pärast…
Ta hakkas oma tulewiku üle uuesti aru pidama. See siin oli ainult ühe hobuse raha. Kaks hobust teeks juba poole suurema summa wälja — päris kamalu-täie! Kui need kaks sinu, üksnes sinu, oleksiwad, kae, siis oleks ka see terwe suur summa üksnes sinu oma! Kolmest hobusest saaks aga juba pääle kahe saja rubla! Pääle kahe saja rubla!… Mida ei wõiks kahe saja rublaga juba pääle hakata! Elukoha ja päätoiduse mure oleks korraga möödas. Aga weel enam: raha upitab inimest seisuse poolest. Kas oleks sul waja
