— 265 —
tagasi tõmbama ja kuiwama, sest ta oli tõesti armetul wiisil ära aetud.
Jaani süda tuksus waljusti, kui esimesed ostuhimulised laadaplatsil ta looma ümber kogusiwad. Laat oli wäga perekas, Jaani kartus, tutwatega kokku puutuda, kes pärima hakkaksiwad, kust tema sugune näljane pops hobuse ja päälegi nii nägusa saanud, oli esiotsa weel kaunis elaw. Kuid seda õnnetust ei juhtunud. Laat oli tema kodukohast liig kaugel. Ühtegi inimesi, kes teda oleks tundnud, ei saanud ta silma.
Jaan kuulis, et hobused hinnas oliwad. Ta mõtles Kaarli õpetuse pääle ja laskis ka enesega tublisti tingida, nii hää meelega kui ta ka kardetawast kaubast oleks soowinud ruttu lahti saada.
Lõuna ümber läks kauplemine elawamaks. Jaanile pakuti juba hääd hinda. Korraga märkas ta hobuse ümber seisjate seas tutwat nägu: Hans Mutsu pilgutas talle silma. Ta tegi, kui ei tunneks ta hobuse müüjat, ja hakkas südisti kaasa kauplema. Jaan märkas tema nõuu ja tegi en-
