— 264 —
taha jääks, see põrgu mets — et öö kord lõppeks!…
Jaan kihutas ligi paarkümmend wersta ühe hooga ära — päris hobusewarga wiisil! Kui koidik pimeduse üle wõitu saanud, oli ta juba ammugi tundmata teedel, wõõrastes piirides. Elu ja liikumine algas igal pool. Juba hakkas ta laadalisi märkama. Ikka perekamaks läks maantee, ikka pikemaks kaswasiwad üksikud sõitjate-woorid.
Jaani rahu pööras pikkamisi tagasi. Ta meelest oli, kui oleks ta nüüd päris hädaohust pääsmas. Ta piilus küll umbusaldusega iga wastutulija ja möödaminija poole, ta püüdis kõigist wõimalikult lahku jääda, aga mida rohkem ta wõõraid nägusid enese ümber silmas, seda rohkem andis ta sellele hingetuimusele maad, mis üleliigse ärituse tagajärg on.
Jaan kinnitas kõige päält laadakõrtsis keha. Sinna juurde wõttis ta kaunis ohtrasti wiina ja õlut: tal oli julgust, hääd rõõmust tuju waja. Hobune pidi ka wähe hinge
