— 263 —
läbisegi ta waimusilma eest mööda — ei aru ega otsa!… Äkitselt nägi ta iseennast. Tal oli hall kuub seljas ja hall nokata müts pääs. Ta tundis oma käte ja jalgade ümber nagu kammitsaid — ahelate kõlin tungis talle kõrwu. Et hobune praegu waljaid raputas, seda ei pannud ta tähele… Ja nüüd kerkisiwad udu seest kaks kurba nägu nähtawale: üks noor ja õitsew, teine kolletanud, kortsus. Anni ja ema! Ja ta seisis nende ees, hall kuub seljas, hall nokata müts pääs ja ahelad käte, ahelad jalgade ümber…
Ta ehmatas üles. Wist oli ta weidi tukkuma jäänud. Ta rinnust tungis tume, korisew hüüe. Ta andis hobusele piitsa, nii et erk loom peaaegu püsti kargas, ja hirmsa hiiliga lendas regi läbi lume! Ta ei waadanud tagasi, ta ei peatanud ühegi kõrtsi ees. Alaline pitsitaw, kihutaw tundmus, kui aetaks talle järele, kui kuuleks ta oma selja taga hüüdwaid häälesid, hirmutas teda otse ahastuseni. Oh, et ta kord selja
