— 262 —
salalikus, rõhuwas pimeduses üksina tundis olewat. See ei olnud mitte tawalik argtus, mis ta hingest korraga läbi tuksus, see oli enam sala ahastus iseenese, oma mõtete eest, mis talle, kõigest wastupanekust hoolimata, kallale tükkis. Selle waewama tundmuse alla sattus ta iseäranis ühe suurema ja wäga tiheda kuusemetsa wahel. Öösine tuul, mis salaliselt läbi oksade wihises, sünnitas Jaani kõrwus häälesid, millest ta äritatud waim päris tontide koorilaulu luuletas. Ja hääled sünnitawad kujusid, wiirastusi. Iga musta tüwe taga, iga sahisewa ladwa sees arwas ta mõnda waenlast waritsewat. Ree nagin, aesade naksumine, hobuse puristamine — iga hääl, mis metsast tumedalt tagasi kajas, pani teda kohkudes luurama, wajutas teda ree pääle ikka rohkem kössi ja küüru. Ta ei usaldanud enam köhatada ega hobust nõõtada.
Ta pää mühas mõtetest — üks poolikum ja juhmim kui teine. Näod ja kujud ja sündmused, kõik katkestatud, wildakud, weidrad, tantsisiwad
