— 260 —
Ema, kes esimest uinakut magas, ei olnud külalise tulekust ega nende sosistamisest midagi kuulnud. Ka lapsed magasiwad. Jaan andis Kaarlile käega märku, et ta wälja läheks; siis äratas ta eide tasakesti üles.
Kai küsis unisel kohkumisel, mida ta tahtwat. Ta segased silmad wahtisiwad koiku lähedal seiswa hälli poole ja harjunud kombe järele sirgus ta käsi wälja — hälli liigutama.
„Kas Liisi nuttis?“
„Liisi?“
Haige raputas pääd; hale naeratamine ilmus ta surnukahwatu näo pääle.
„Õige küll — teda pole ju enam… Mu meelest oli unes, kui nutaks ta…“
Poega täies riides nähes, küsis ta imestades, kuhu ta minewat — kas siis hommik juba käes olewat?
Jaan tähendas paari sõnaga, et ta koha-otsimise pärast Piiwamäe poole teele tahtwat minna; maa olla kauge, seepärast nii warakult. Emal ei olnud midagi ta mineku wastu; ta arwas hommikuni, mil naabri-eit
