Lehekülg:Külmale maale.djvu/262

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 260 —

Ema, kes esimest uinakut magas, ei olnud külalise tulekust ega nende sosistamisest midagi kuulnud. Ka lapsed magasiwad. Jaan andis Kaarlile käega märku, et ta wälja läheks; siis äratas ta eide tasakesti üles.

Kai küsis unisel kohkumisel, mida ta tahtwat. Ta segased silmad wahtisiwad koiku lähedal seiswa hälli poole ja harjunud kombe järele sirgus ta käsi wälja — hälli liigutama.

„Kas Liisi nuttis?“

„Liisi?“

Haige raputas pääd; hale naeratamine ilmus ta surnukahwatu näo pääle.

„Õige küll — teda pole ju enam… Mu meelest oli unes, kui nutaks ta…“

Poega täies riides nähes, küsis ta imestades, kuhu ta minewat — kas siis hommik juba käes olewat?

Jaan tähendas paari sõnaga, et ta koha-otsimise pärast Piiwamäe poole teele tahtwat minna; maa olla kauge, seepärast nii warakult. Emal ei olnud midagi ta mineku wastu; ta arwas hommikuni, mil naabri-eit