— 259 —
teda tarbe-korral hää meelega saawat toetama. Ka hobuse umbkaudse hinna määras ta Jaanile ette; liig wähe ei tohtida ta nõuda, misläbi ta ennast kõige kergemini wõida kahtlaseks teha.
„Kuradi hobuwargatest kubisewad ju praegu kõik kohad,“ kirus ta kentsaka wihaga, „nii et kõige auusamat meest kelmiks hakatakse pidama, kui ta oma kaupa hinnas ei pea, wõi liig aralt ringi wahib…“
Kaarel küsis, kas Jaanil enesel teeraha olewat. Kui wiimane eitas, pistis ta temale kaks rubla pihku. Ka wahetusekaupa, kui wähegi sobib ja sularaha päälesaamist rohkemal summal loota, ei pidawat ta põlgama. Saagi jaotamine olla nelja päewa pärast Nõmmesalu kõrtsis. Nüüd aga ruttu minekut tegema, sest öö olewat „meie meeste“ sõber. Kaarel ütles ennast Nõmmesalu kuusikuni kaasa sõitwat; säält pöörata ta jala kõrtsi poole, kus Kõwerkael teda oodata.
Jaan oli warsti pikema teekonna tarwis mundris.
