— 258 —
„siis wõid hää kamalu-täie wa’ prügi taskusse saada.“
„Tahan mees olla,“ wastas Jaan ruttu. „Ütle aga, mis ma pean tegema.“
„Ei suuremat midagi,“ naeratas Kaarel; siis hakkas ta Jaani kõrwalestast kinni, tõmbas ta pää oma suu wastu ja nohistas: „Wäljas ootab rammus ruunake — lähed ja teed ta kusgil peeneks… Ei muud midagi…“
„Ei muud midagi?… Käsi!“
Jaan lõi sõbrale pihku.
„Aga sa pead kohe teele minema.“
Jaani silmad kiirgasiwad.
„Silmapilk,“ ütles ta kõmisewa kindlusega.
„Tubli poiss, — Jumala eest, tubli poiss!“ kiitis Kaarel.
Siis hakkas ta seltsimehele seletusi ja õpetusi andma. Neil olewat praegu kolm hobust „minema panna.“ Juku ja tema ise sõitwat teistega kahte harusse, Jaan pidawat kolmandaga W. laada poole pühkima. Ta juhatas teesid, hoiatas kõiksugu ohtude eest ning tähendas, et Hans Mutsu, kes ka laadal olewat,