— 254 —
— nõnda polnud ime, et ta haigega wõidu sonis. Äkitselt, lühikese waewaga, ühe löögiga suuremat rahanoosi kätte saada — kuda see küll wõimalik oleks? Kas nii? wõi nii? wõi ka nii? Ta haiglane luulewõim kujutas talle nii mitmed wõimalikud ja wõimatad sündmused ette, mis eesmärgile wiiksiwad. Nende seas oli ka palju julgeid, kardetawaid ettewõtteid. Kuid ta kinnitas iseenesele, et ta mingit hädaohtu ei karda, et tal selleks asja ei ole: ta pidi oma terwe õnne ühe kaardi pääle panema — kas elu wõi surm — üks kõik! Tal ei olnud midagi kaotada, aga kõik wõita. Ots on muidugi tulekul — ei tule ta nii, siis tuleb ta teisiti… Selles ahastuse-õhinas oli ta nagu põhja wajuw uppuja, kes küünte ja hammastega igast pidemest kinni hakkab, mis talle pihku puudub, olgu see kas mõni kaasuppuja. Tema meelest kadus iga wahe õiglase ja ülekohtuse, auusa ja alatu päästmise-abinõuu wahel. Ta oli nüüd kõigeks walmis, wähemast oma mõtetes, oma sonimistes; ta ei kartnud enam nä-
