— 253 —
wiimaks. „Sa tead, ma saan rubla… Tulewal pühapäewal minu koju — kas kuuled?… Häbi peaks igaühel olema, kes oma õpetajale ta tööwaewagi ei taha tasuda!“
Ta näitas kahewahel olewat, kas pakutud neljakümmend kopikut juba nüüd wastu wõtta, wõi terwet rubla wõlaks lubada. Mis käes, see käes — wõis ta aga mõtelda, sest ta sirutas käe wälja ja Jaan pani talle raha pihu pääle.
„Kuuskümmend kopikut — tulewal pühapäewal minu juurde koju.“
Nende sõnadega lahkus hingekarjane Frick Wäljaotsa saunast.
„Igaüks nõuab oma taga, isegi kirikherra,“ mõtles Wäljaotsa Jaan; „ainus nadikael, kellel üheltgi midagi nõuda ei ole, oled sina.“
Ja kuum igatsus teenistuse, omanduse järele, igatsus wiletsusest, näljahädast pääseda, üks kõik, mil wiisil, woolas ta hingesse. Kõiksugu imelikud, keerulised, erutawad plaanid idanesiwad tal pää-ajus. Ema tõbewoodi juures istudes, ise pool haiglane, keha ja waimu poolest äritatud
