— 252 —
Ja tal oli ka häbi, hirmus häbi! Ta sai oma nurjatusest selgesti aru. Seda tunnistas ta isegi teotatud hingekarjasele ja peaaegu tungisiwad tal pisarad silma.
„Waesus suur… haigus kaua majas… tööd ei ole,“ lisas ta wabandamiseks alandlikult juurde.
Aga niisugune wale, nagu kaebtus waesuse ja tööpuuduse üle, pahandas õpetajat weel enam. Ta noomis popsi mehe moodi läbi. Ta seletas temale imekspanemise-wäärt asjatundmisega ära, kuda nii noor, tugew, prisk mees, nagu Wäljaotsa Jaan, kas alatult waletab, kui ta tõendab, et tal rublat raha ei ole, wõi kui lugu tõesti nii, siis tulla see ainult andeksandmata laiskusest, hooletusest wõi priiskamisest… Õpetaja näitas enam selle arwamise poole kalduwat, et teda petta taheti, ja ta awaldas ka seda arwamist sõnakal wiisil, hoolimata Jaani kinnitustest, et tal Jumala eest poolt krossi rohkem majas ei olewat.
„Siis tood mulle tulewal pühapäewal wõla ära,“ otsustas õpetaja
