— 251 —
töö. Õpetaja Frick ei sallinud ülekohust.
Õpetaja ise kutsus Jaani ukse wahelt, et ta temale kasukasse ja galoschidesse pugemisel abiks oleks.
Kui õpetaja riides oli ja kutsar sauna ees peatas, sirutas Wäljaotsa noor pops oma wärisewa käe õpetaja poole wälja; ta pihu pääl walgendasiwad kaks kahekümne-kopikulist hõbetükki.
„Palun õpetaja herrad mitte pahaks panna,“ kogeles Jaan, silmad maha löödud, „mul ei ole praegu rohkem… waene aeg — — “
Hingekarjase terawad silmad torkasiwad esmalt kui nõelad popsi pihusse, kahekümne-kopikulistest hõberahadest läbi, ja siis tsuskasiwad nad talle walusasti näosse.
„Mees, sa oled häbemata,“ nipsas siis waimuliku herra õhukene naesehääl nagu piitsaga. „Sa julged mulle, oma hingekarjasele, neljakümmet kopikut pakkuda! Kas sul tõesti mitte häbi ei ole?“
Popsi nägu wärwis end tõmmupunaseks. Seda ta oli aimanud!
