— 245 —
Mõlemad lapsed oliwad juba paar nädalit kanges tõbe-leilis soninud, kui haigus ka kõige pisema, wäikese Liisikese, külge hakkas. Nüüd oli Wäljaotsa saun päris laatsaret. Häda ja ägamist nurgast nurgani, põrandalt laeni täis. Haiglane emakene ei teadnud, keda aidata, keda abita karjuda lasta. Wirgu Anni käis tal wahel abiks, aga mida tähendasiwad need silmapilksed käigud häda suuruse kohta! Waene eit oli wahel nii kurnatud, et ta õhtul mõne koiku ette meelemõistuseta maha langes. Kui siis poeg ta sängi tõstis ja meelemärkamisele äratas, jäi Kai päewaks wõi paariks ise ägajate sekka neljandaks haigeks ja ainus rawitseja oli Jaan.
Wäikese Liisikese õrn jõud ei suudnud waenlasele kaua wastu panna. Ta waakus, waakus ja kustus. Esimene ohwer oli käes. Liisike, tark laps, oli hääks arwanud, siit hädaorust, kuhu ta oma tahtmise wastu sattunud, aegsasti lahkuda.
Liisikese matuste järele jäi Wäljaotsa ema ise tõsiselt haigeks. Hai-
