— 240 —
ühel hääl ööl mõisa- wõi talu-aidast enestele seda tõiwad, mis neil puudus; kes suud amuli ajasiwad, kui keegi narr ütles, mõni pops wõi muu kiratseja ei tegewat mitte nõnda; inimesel olla auu! Nad ei kartnud Jumala karistustgi, mida neile õpetaja kirikus, palwemehed piibli-tundides meelde tuletasiwad; nad ei kartnud põrgut ega kuradit ega wiimast kohtupäewa, mis nii lähedal öeldi olewat. Ei Wäljaotsa Jaan oskas mõtelda; ta oli oma mõttewõimu teritanud, sest ta luges. Ta oskas mõtelda — oma õnnetuseks.
Jaan oli juba nõuuks wõtnud kraami toojaid otsima minna, et neile ta ärawiimist meelde tuletada, — sääl tuliwad nad ühel ööl: Kohi-Kaarel Hans Mutsuga.
„Teie õnn,“ sosistas noor saunamees neile wastu, „sest muidu oleksite peagi lõksu langenud — mina waene ühes.“
„Kudas nii?“
„Noh, mõnel külas olla haisu ninas,“ waletas Jaan. „Juba nad
