— 235 —
Peaaegu oleks ta ametnikud maha löönud niisuguse hirmsa auuteotamise pärast, mis juba selles paljas arwamises tema kohta oli. Ja nüüd?… Kui Wirgu wanamees nüüd tuleks! Oi, missuguse noosi ta selle uhke, auusa mehe majast kätte saaks! Mis temale siis weel wastata? Kuda ta raswane nägu naeraks ja säraks, kui ta lõuga silitades ütleks: „„Kas näed, et mul sajakordne õigus oli: iga pops on näljakonn ja iga näljakonn waras…““ Ja kui weel Anni teaks, mis siin auusas, jumalakartlikus urtsikus kõik warjul on! Kui ta teaks, kuda see mees, kelle auususe eest ta oma pää pandiks annaks, seda sõna pidas, millega ta kelmide ja taskulõikajate killast, kuhu ta „pool kogemata“ sattunud, ennast tõotas lahti lüüa! Oi wiletsakest, kelle pääle õigel, auusal neiul enam ei maksaks sülitadagi!… Jaan tundis kindlasti, selgesti, et Anni temast silmapilk lahkuks, kui ta tõde teada saaks. Tema ise Anni asemel oleks just sedasama teinud. —
Hommikul kella nelja ajal kargas Jaan sängist, tõmbas riided kiiresti
