— 229 —
siwad nad oma poole näo ära, mis inetult hiilgas… Isegi wäikesele sülelapsele andis ema tüki pekki pisikesesse rusikasse; ka tema hoidis oma saaki nagu kullike küünte wahel, imes ja matsutas ja wõidis oma põsekesed särama… Ühelgi neist ei tulnud meelde küsida wõi mõtelda, kuda see taewalik roog, millega nad oma maapäälset nälga kustutasiwad, siia laua pääle saanud, kust ta toodud, kes ta toonud. Mingi kõrwaline, kahtlane maik ei andnud märku, et toit warastatud.
Pisarad tungisiwad emale silma laste näljaisu päält waadates. Ta istus, Liisike rüpes, ise ka lauas ja sõi kaasa. Jaani oli ta paar korda juba sööma kutsunud — Jaan ei tulnud. Ta oli enese asemel küljeli pööranud ja piilus söögilaua poole. Aga mitte toidu pärast ei teinud ta seda — ta wahtis lapsi, wahtis nende mässawat isu, seda ärarääkimata lõbutundmust, millega nad oma wihast waenlast, nälga, maha nottisiwad… Sügaw wagadus, liigutaw auukartus paistab nende laiadest silmadest liha-
