— 21 —
Halbikera-Antsude wastu, kadedus wõi tusk käima-takistuse üle oli, sest tinane wäsimus hakkas ta liigetes wõimust wõtma.
Waene Mädasoo-Mihkel ei pannud aga hobuse-meeste kihutamist tähele, weel wähem hangesse põikamist pahaks. Ta mõtles nähtawalt üksnes oma tühja silgukernu, oma haige naese ja poolpaljaste laste pääle, kes küll praegu särgi wäel lumise läwe ees kükitasiwad ning, külma käes lõdisedes, siniste huultega ja igatsewatel pilkudel, isa ootasiwad. „Isa tuleb kirikust, toob saia! Isa tuleb kirikust, toob saia! — Kas tuleb juba? — Ei tule weel! — Näe, nüüd tuleb — isa tuleb, tuleb — ja toob saia, toob süüa!“
Mihkel jäi järsku tee pääle seisma, teist kätt põue pistes, nagu oleks tal hing kinni jäänud, nagu kisuks tal süda rinnus kokku. Siis pööras ta oma haleda näo Jaani poole ja küsis ärarääkimata alandliku palwega:
„Ehk wiid rohkesti saia koju?“
Waesus teeb südame kõwaks, ja Jaan kostis ruttu, nagu pahase hirmuga:
