— 227 —
„Wõiksid neile mõne tüki liha panni pääl ära küpsetada; koori lusikaga püti päält ka wõid… Sa tead ju, kuhu lihakasti ja wõipüti panime?…“
See ootamata käsk tegi ema otse kohmetuks. Ta ei tahtnud oma kõrwasid uskuda: mõne tunni eest karjub kui lõwi — nüüd käseb ise!…
Kai ruttas siis ka hääd tuule-pööret tarwitama, ilma et ta enne weel midagi oleks pärima hakanud.
„Oodake, lapsed,“ ütles Jaan Mikule ja Mannile, „ema praeb teile sealiha.“
Ja kuna eit tuule-kiirusel, mida ta põduratelt liigetelt ei oleks wõinud lootagi, tule koldesse tegi ja kaunis tubli liha-käntsaka kusgilt nähtawale tõi; kuna lapsed ta ümber wesiste suudega, kiirgawate silmadega rõõmu pärast keksisiwad ja patrasiwad, wiskas end Jaan koikusse selili, pani ristis käed põigiti näo pääle ja puhkas nõnda, liikumata paigal, nagu eluta…
Urtsiku madal, kitsas ruum täitis end warsti isu-äratawa lihalõhnaga.
