— 225 —
näinud, aga praegune käis ägeduse poolest kõigist üle. Kai ei saanud temast aru: ise wõtab warguse wastu, ütleb selle eest tasu saawat ja nüüd paugub nagu püss, kui sellest ainult räägitakse; nagu mõni siiluke liha suure kotitäie kohta midagi tähendaks!
„Ära nüüd kohe nii kärkima hakka,“ püüdis ta teda waigistada, „ma ütlesin aga nii; ega ma weel midagi ole wõtnud. Mul pole lastele enam iwakest ette panna, kui täna koolist tulewad: kernu põhjas natuke soolwett paari silgupääga ja wiimane kannikas kuiwanud leiba.“
„Siis söögu leiba ja silgu-soolwett,“ urises Jaan, kelle wihahoog niisama kiiresti alanes, nagu ta tõusnud. „Seda on nad ju ka siiamaani söönud.“
Ja oma ägedust nähtawalt kahetsedes, lisas ta hoopis wagusalt juurde:
„Ema, aita mind seda pagana kraami siit silmade alt ära toimetada; ma olin rumal, et ma neid kõige nende wargusega kus tühi ei saatnud, — nüüd wihasta weel nende pärast. Meie ei pruugi weel warastatud toi-
