— 222 —
weel teine kasukas!… Mis siis siin on? Waeh, seepi ilmatu hulk ja särkisid!… Kõik jõuka talu kraam; on aga poisid külla otsa juhtunud… Ja siin kotis, mis nii märg? Pagana pihta — liha, selge liha!“
Ta tõmmas kotist paar tükki nähtawale.
„Kui paks pekk!“ imestas ta, ja ta silmad neelasiwad ja imesiwad ahnelt lihatükkide küljes. Ta tundis seda näljatse kirdlist tundmist, mis enam palju wahet ei suuda teha toore wõi küpsetatud toidu wahel; ta suu jooksis wett.
Siis awas ta ühe suurema püti. See oli kollast, wärsket wõid täis. Eideke wahtis ja wahtis ja õntsalik tuhin, mis teda täitis, andis ta silmadele nagu äraseletatud waate…
Ta leidis weel seasingi ja lambakintsud, leidis käkkid ja paari pätsi nisuleibagi. Kõik riidekraami jättis ta hooletult kõrwale, ta sõi silmadega, kõigi oma meelte ja mõtetega seda taewa-õnnistust, mis siin toidu poolest ta jalge ees maas oli, mis teda nii õnnestas, nii waimustas, et ta mi-