— 221 —
õnneks kaunis lahus; weerand kuni pool wersta wõis nende wahet kõige wähemast olla. Tihe lepik ümbritses teda peaaegu igast küljest. — Wirgu tuleniiti nähes torkas Jaanil aga siisgi kartlik küsimine pääst läbi, kas ta ka oma laternat öösel hästi hõlma all hoidnud? Ta püüdis end waigistada: oli ju ka ennemalt öösel laternaga õues käidud; ega ju ka ööwahtisid walwamas olnud.
Wäljaotsa ema oli suure agarusega, nii palju kui tema põdurad liikmed suutsiwad, peidetawat wargusekraami sauna kandnud. Ta ei suudnud oma uudishimu talitseda ning nabis ühe koti ja kimbu, ühe kernu ja puntra teise järele lahti, et näha, mis sääl kõik sees on. Jaanil oli oma meele-erutusega nii palju tegemist, et ta seda esiotsa tähelegi ei pannud.
„Oh, kui ilus bukskin, oh, kui peenike lõuend,“ sosistas eideke ühte lugu läikiwal silmal. „Tuli-uued meesterahwa riided, tore suur rätt — näe missugune soe undruk, kui palju uusi kindaid!… Siin weel terwe kangas poolwillast riiet ja siin kasukas,
