— 219 —
ühe osa kardetud ohust mööda minewat.
„Lubasiwad tasu küll anda,“ ütles ta. „Aga sellest kraamist ei wõta ma midagi. Sellesse ei tohi keegi meist puutuda. See on warastatud“…
„Ega sina siis teda ole warastamas käinud,“ tähendas Kai.
„Aga ma tean, et ta warastatud on. Ja warastatud asja ei pea meile suhu ega selga saama. Sellest häbist on juba küllalt, et siin niisugust koledat asja mõne öö ja päewa peidame. Aga ma ei wõinud midagi parata… Kuradi waesus teeb ju inimese lolliks pääst, nii et enam aru ei saa, mis õigus, mis ülekohus.“
Eit ei wastanud midagi. Ta käed kobasiwad kraami-hunikus katsudes ja proowides ja takseerides ringi.
„On aga tubli lasu,“ sosistas ta. „Küll siin wõib mõndagi olla, mis meilegi tarwis läheks…“
„Jää nüüd sellest wait!“ keelas noor mees, kes ennast kui orgi otsas tundis olewat. „Mõtle parem selle üle järele, kuhu me kõik need wõõrad asjad sootumaks wõiksime ära
