— 217 —
„Kui kõhnukesed nad ikka weel on,“ ütles ema, „nagu noapääd! Waest emise-kesikut piinawad ikka weel nii, et ta kui pussi otsas karjub ja neid hammustab. Nisad on tal wahel päris werised…“
Ta wahtis kurwal mõttel põrsaste kaklemist päält. Mõtles ta wahest iseenese walu pääle, kui kuiw rind piima asemel üksnes werepiiskasid imejale suhu hakkab saatma? Ta ohkas ja laskis silmad laudas pool kogemata ringi käia.
„Mis komud ja kotid need siis sääl lamba-aias on?“ küsis ta järsku, Jaani poole pöördes, kes näljast emist asjata lauda kõrwal olewasse tillukesesse sea-osmisse püüdnud ajada, kuna ta nüüd lauda ukse pääl wahis seisis ja tema meeleheitlisi pääletikkumisi tagasi tõrjus.
„Küll saad kohe näha,“ wastas Jaan üle õla.
Kai astus kraami-kogule uudishimulikult lähemale. Hommikuse halli pimediku pärast ei wõinud ta suuremat aru saada, mis sääl oli. Ta kobas üle aia käega.
