Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
— 194 —
Kui ta tuli, täitis urtsikut lihaleeme meelitaw lõhn. Ema põdur, kõhn nägu kumendas rõõmu pärast, kui ta aurawa kausi lauale kandis ja poega sööma kutsus.
Jaanil oli ikka weel pohmelus pääs ja liigetes. Ta nägu oli mõru ja nukker.
„Ega sa weel raha käinud wiimas?“ küsis Kai pääliskaudselt.
„Ei… Ma ei wiigi.“
„Ei wiigi?“
„Enne tulewast neljapäewa küll mitte.“
Ja ta seletas paari tõrkuwa sõnaga ära, et ta laenajat enne nimetatud päewa kusgilt ei teadwat otsida.
Järgmisel pühapäewal läks Wäljaotsa Jaan kirikusse. Ta tahtis kiriku-poest „soolast“ tuua. Wõttis silku, wõttis soola, wõttis emale, kelle rinnad jälle haigemaks läinud, pakikese odawat theedgi. Leiba oli ta kodukülast ka juba muretsenud. Ja kõik maksis ta — Kohi-Kaarli rahaga ära.
