— 192 —
Anni põlle alt jälle midagi wastu wõtnud ja täna lõunaks tahtis ta seda pojale laua pääle kanda!
„Ole mureta,“ wastas ta, nägu teisale pöörates, „ega mina sinu käsu wastu ei tee. Mul on aidamehe emandalt pihu-täis ube ja tükk lihagi waruks. Hoidsin ikka pühapäewaks, aga peab juba täna keetma; kõik muu on ju otsas.“
„Aidamehe emandalt?“ küsis Jaan umbusaldusega. „Sellest pole sa mulle sõnagi lausunud. Ema, ema!“ lisas ta hoiatades juurde.
Eit tähendas, et ta pojale pühapäewaks ootamata meelehääd tahtnud teha ja asja seepärast salajas hoidnud. Seega lõppes harutamine seks korraks. Jaan pistis Kohi-Kaarli raha püksi-taskusse, tõmmas enesele riided selga ja tahtis wälja wärske õhu kätte minna walutawat pääd parandama.
„Ma pean weel aru, mis ma rahaga teen,“ ütles ta emale. „Kui muu nõuu ei aita, siis ei lähe ma täna weel Kaarlit otsima, ehk see küll mu hinge sisse ei tahaks mah-