— 181 —
„Muidu ei piinaks sa mind nii wäga. Kas ma olen sulle ialgi paha teinud?“
„Oh, sa rumal plika!“ naeris Mari. „Kuda wõid sa seda wihkamiseks nimetada? Ma tahan üksnes, et sa kord mõistuse pähe wõtaksid ja meile kauemini häbi ei teeks — minule, isale ja kõigile sugulastele. Mõtle, kes meie oleme ja kes Wäljaotsa Jaan on! Kui sa omast lollusest lahti saaksid ja meid teiste inimeste naeru ja pilkamise alt päästaksid — ma ei räägiks ainust sõna enam. Aga seni kaua pead weel mõndagi maitsta saama — minu ja isa ja muude inimeste käest. Küll su silmad kord lahti lähewad, küll sa wiimaks oma hullutõbest aru saad! Küll see närukael sääl saunas isegi hoolt kannab, et sulle tolk pähe tagasi hakkab tulema. Kui teda kord hobusewarguse päält kinni wõetakse — waat’, siis on sul wesi ahjus…“
„Miks sa siis ei oota nii kaua?“ küsis Anni.
