— 179 —
Uks läks lahti ja Wirgu peremehe punane, raswane nägu ja hallid, külmad silmad tuliwad piida wahel nähtawale.
„Meie ajame siin wäga lõbusat juttu“, naeris Mari talle wastu, nii et ta ilusad walged kassihambad wälkusiwad. „Jutt on nii magus, et Anni enam töödgi ei märka teha, — näe, kuda ta wahib ja laiskleb“… Ja õe wiiwitamise üle wihastades, lisas ta tigedalt juurde: „Katsu nüüd käsi liigutada, katsu ometi! Sa tead, mis meil weel kõik teha on — hääd põlwe pidada on sul aega küllalt, kui kord Wäljaotsa Jaanile emandaks saad.“
„Ma ütlesin teile juba, et minu majas seda nime enam keegi ei tohi suhu wõtta!“ käratas isa. „Minu maja on auus ja jumalakartlik maja; siia jõledust ja roppust sisse ei mahu!“
„Aga isa, ma tahtsin sulle ainult nõuu anda, et meile paremad aida- ja tallilukud ostaksid, muidu on paha lugu. Lehtsoo kõrtsis nähtud eila õhtul trobikonda „öötöölisi“, nende
