— 168 —
mille najal ta end lohistades pingi pääle maha laskis.
Emake kobis sängist wälja, tõmbas tal saapad jalast, westi seljast ja hakkas teda sängi meelitama. Jaan rääkis talle mahedaid sõnu, silitas ta pääd, ta kortsus otsaesist ja hakkas wiimaks — nutma. Ta andis ema wärisewale käele mitu korda suud, ta pisarad niisutasiwad seda kätt, nuuksudes peitis ta nägu eide põlle sisse…
Kas püüdis teha igal wiisil waigistada ja meelitada. Ta ei pärinud enam midagi ja tallutas ta kättpidi wiimaks sängi juurde, millesse ta wiimaks raskelt ja tuimalt langes. Ta lällutas weel mõne silmapilgu juttu ajada ja kiitles pääle muu, et ta ka Tõnu-Jüril piiblitunnis käinud ja ema eest palwetanud. Siis jäi ta norisedes magama.
Kai oli just uuesti sängi pugemas, kui ta wäljast tasast koputamist kuulis. Kes sääl wõis nii hilja weel olla? Ta läks ja awas. Wirgu Anni, suur rätt ümber, astus ruttu
