— 161 —
Ta püüdis oma häält nii seada nagu Andres, püüdis sedasama nägu näidata ja kordas enamasti neidsamu sõnu, mis ta nüüd wõi enne Andreselt kuulnud. Meistri palwe wõim ja mõnu puudusiwad tal aga siisgi, ja kes palwetunni pühaduse silmapilguks ära unustas, wõis rättsepa üle nii mõnigi kord wastu tahtmist naeratada. Kolmas lugeja, elatanud Wirtsu-peremees, oli, nagu tähendatud, kaunis nõrk kõnemees, kes oma kõnet enamasti sõnadega algas: „Mina arwan just sedasama, mis teinegi kõneleja; see asi on nii, sest ta ei wõi teisiti olla.“
Piibli seletusest ei kuulnud Wäljaotsa Jaan palju midagi. Tal patu orjal kippus kange uni pääle. Wiina ja õlle lõhn käis tal suust ja ninast, ning mõned wagad naesed, kes teda tundsiwad, heitsiwad imestawaid ja põlastawaid pilkusid ta pääle, et kuda inimene joobnult wõib palwetunnile tulla. Nende naeste seas silmas Jaan ka Wirgu Andrese keskmist tütart. Anni õde, uhke olemisega paks piiga
