— 156 —
oleks seda wahest weelgi teinud, kui tal mitte tume tundmus ei oleks olnud, et ta raha otsas oli. Ta sai ka ainult kaks kopikut tagasi, kui ta kõrtsmikuga tellitud jookide üle wiimaks aru tegi.
Küll ei tundnud ta praegusel silmapilgul, kus ta pää udune ja meel rõõmus oli, ära raisatud wiimase raha üle kahju. Aga siisgi kipitses tal midagi südames, kui ei wõiks ta sel wiisil koju ema ette minna. Ta kutsus Kohi-Kaarli nurka ja sosistas talle kõrwa:
„Ää pane pahaks, wennas — ehk wõiksid mulle mõne päewa pääle rubla raha laenata.“
„Miks mitte,“ kostis teine ruttu ja hakkas krabinal raha otsima; ta tõmbas kusgilt taskust kolme-rublase wälja. „Wõta kolm; meil ju seda wa prügi ikka on.“
Jaan andis Jumalaga jätmiseks kõigile kätt. Nad tahtsiwad teda küll weel minemast keelata, aga Jaan, kelle rinnas nagu kartus iseenese eest maad hakkas wõtma, kiskus end lahti ja puges tähelpanemata silmapilgul uk-
