— 155 —
Weri jooksis tal kiiremini soontes ja kuumalt tungis ta talle palgesse. Ta süda tuksus peaaegu kuuldawalt.
„Kas tuled?“ küsis Kaarel.
„Ei tea, kas aega on.“
Kõik hakkasiwad naerma.
„Sääl su sõprus ongi,“ ütles Kaarel siis pilkawalt. „Pakud ennast sõbraks, aga kui sinult midagi nõutakse, siis põikled kohe nagu jänes ja ütled: „Ei tea, kas aega on.“
„Noh ma tulen siis,“ wastas Jaan, kuna ta terwe klaasi õlut ühe lonksuga ära jõi.
„Käsi selle pääle?“
„Säh!“
„Wõid ehk ka arwata, mis üle me siis nõuu peame?“ ütles Kaarel suud mööda, kus juures ta Jaanile terawasti otsa waatas ja käe ta kaela ümber pani.
„Mul üks kõik,“ wastas Jaan.
„Sinust saab asja“ kordas Kaarel, wurrusid silitades. „Kui näitad, et täis mees oled, siis wõib meie sõprus tõesti sõpruseks saada… Terwiseks!“ Õhtu oli juba käes, kui Jaan rõõmsast seltskonnast lahkus. Ta ei
