Lehekülg:Külmale maale.djvu/155

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 153 —

„kui kõik arwawad, et teda ei olegi! Kas on inimesel ülepää auusust waja? Mitte põrmu! Need, kel teda ei ole, saawad palju paremini läbi. Wõid sa auusust süüa wõi juua wõi selga panna? Wõta näpust! Nälga jätab ta sind. Süüa ja juua ja ihukatet saad üksi siis, kui sul auusust sugugi pole. Kas on tõsi wõi ei?“

Teised tõendasiwad taga. Kohi-Kaarel hakkas suure häälega naerma.

„Mis waim siis sinu sisse on korraga pugenud?“

„Kas teate, ma otsisin teid just taga,“ tunnistas Jaan.

„Mis ja meist siis tahtsid?“ küsis Juku.

„Tahtsin kord lõbusate poistega rõõmus olla. Tahtsin… tahtsin teiega sõpraks saada.“

Kohi-Kaarel pilgutas linna-mehe poole salaja silma. Imelik naeratamine tuksus ta paksude huulte ümber.

„Sõpraks?“ kordas ta. „Sõpru on mitmesuguseid. Igaüks ei kõlba sõpraks.“