Lehekülg:Külmale maale.djvu/154

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 152 —

Seltskond oli omal wiisil rõõmus, maitses omal wiisil lõbu — muust õnnest need mehed ju ei teadnud.

Jaan ei tahtnud teistest maha jääda. Kibe himu kõike unustada, mis ta südant rõhus, ja asemele wõtta, mis meelt paremini täidaks, ajas teda lõbu järele ahnitsema, nii kahewääriline see ka oli. Ta tellis juba teist korda wiina ja warsti õlut tagajärele; ta laulis, naeris ja trallitas kaasa, warsti teistega otse wõidu, lõppeks neist weel üle käies. Teised ei tundnud teda wiimaks enam äragi; nõnda nägiwad nad Wäljaotsa Jaani esimest korda elus, ja Kohi-Kaarel kinnitas juba mitmendat kolda, temast wõida wiimaks weel „asja saada.“

Mida rohkem alkohol Jaani üle wõimust sai, seda jutukamas muutus ta. Ta hakkas ette laduma, mis tal just kõige elawamini meeles mõlkus, mis ta südant näris. Ta jutustas pikalt ja laialt oma maja-otsimisest, siunas ja sajatas.

„Mis maksab inimese auusus weel,“ hüüdis ta, rusikaga laua pääle lüües,